Laupäev, 1.märts

Õnneks on nädalavahetus! Saab kaua magada ja teha seda, mida hing ihaldab. Täna otsustasin siis maalima hakata. Esimesed veerand tundi üritasin tärpentiinipudelit lahti keerata - lapselukk oli äärmiselt efektiivne. Mõttest jooksis läbi, et miks meie majapidamises küll ühtegi meesisikut ei eksisteeri, kohe sai sellele ka vastatud - kes meid taluks? vot nii ongi...
Maalimine on praegu pooleli, esimene kiht värvi on oma tee leidnud lõuendile ja asi on harjumuspäraselt masendav. Ma ei tea, mis veel siis saab, kui mingid detailid tulevad, aga praegu on pilt suht nukker ikka küll.
Aga see selleks, vaatame, mis edasi saab, mis siin ikka kohe vinguma hakata.
Eile oli katastroofiliselt edukas päev. Kaks ajalugu jäi vahelt ära, sest Aus haigestus (mitte et ma midagi halba sooviks, aga ma ei kurdaks veel mõne tunni ärajäämise üle) ja meil oli selle asemel kaks eesti keelt. Teoorias. Tegelikkus oli see, et me "täitsime" töölehti ja istusime puffis kogu aja. Mul õnnestus ära süüa rekordilised üks pizzastruudel, üks suur tupla ja kaks šokolaadi cornyt. Sööma siis ei jõudnudki...
Imelebo reede lõppes aga nagu kõik hea alati vastava langusega. Sain jälle kinnitust, et sinised silmad on kõige ilmekamad väljendamaks siis kas hoolivust või pettumust või ükskõiksust.
Aga peale langust tuleb tõus, nagu öeldakse, nii seadsingi ma oma sammud Patrickusse. Sest reedese päeva orgaaniline osa on Patrickus istumine. Houmidega sai seal siis kõige üle vingutud, kuidas meie ajud on kõik tühjad hulgad ja et nad vaatavad meid, sest me oleme kas alakad või koledad, või et "Läänerindel muutuseta" on lihtsalt hea raamat.
Tulin koju juba märksa paremas tujus ja hakkasin oma näitusetöödega tegelema. Progress oli mõõdukas, arvestades seda, et ma ei viitsinud sittagi teha.
Neljapäev oli masendav. Ajaloo tund ja veel rohkemgi möödus Poska majas, mis on värskelt renoveeritud ja taasavatud. Loengu esimest poolt kuulasin huviga, kuid siis crashisid mingid teised kaks tüüpi sinna ja hakkasid ka meile rääkima igasugustest detailidest, mis niivõinaa meelde ei jää ja on meie õppekava seisukohalt ebaolulised, aga see selleks, meie aeg kulus vähemalt! Lahti pääsesime sealt umbes 16.10 ja jooksime trammile. No ei võinud oodata minutikese, et me peale jõuaksime! Kuna Elise buss oli niivõinaa juba läinud selleks ajaks kui me linna jõudsime, läksime lambist Coffe-ini ja Caffe Mocha tegi päeva jälle elamisväärseks.
Sally aga oli täielik ajaraiskamine. Meile rääkis kaasaaegne kunstnik Marco Laimre, kelle arvates kunstnikuks ei pea õppima ega saama mingite tegude läbi, vaid oluline on lihtsalt ise hakata selleks. No kurat, kuidas nii?! Kas siis tõesti on nii, et mitte mingit taustinfot ei ole vaja, et olla kunstnik, joonistada ei pea oskama, mingit klassikalist väljaõpet... mis see veel on?. Närvi ajas ausaltöeldes.
Seda enam, et mees ise oli neljakümnendates, kiilanev, habetunud ja massiivse õllekõhuga. Kogu loengu aja rüüpas ta õlut, mille mõju oli selge - lõpupoole läks ta aina isekamaks, mitte kuulates ega vastates küsimustele ja kasutades aina ülevoolavamaid žeste ja väljendeid. Üldine mõte oli see, et kaasaaegne kunstnik ei pea mitte sittagi muust temale eelnevast teadma, oluline on, et ta suudaks oma ajaga kaasas käia ning adapteeruda konkreetse olukorraga. Viimane muidugi on õige, et looming peab oma kontekstiga olema sobiv, kuid kõik muu, mis ta ütles oli, vabandage väga, suures enamuses täielik bull-shit ja nii ongi. Kas selline ongi siis tänapäevane Eesti kunst? Paks, habetunud, õlut rüüpav ja endast seejuures nii kuradi heal arvamusel olev, et ei või "alamate klasside esindajate" küsimustelegi vastata, vaid selle asemel räägib ükskõik millest muust? Vastik hakkab.
Sellest inspireerituna läksin eile ja valisin endale välja ühe potentsiaalse eriala, mida õppima minna peale gümnaasiumi. TTÜ pakub teedeehituse eriala, mis võiks olla see, mida oleks vaja ka siis kui mina kunagi sinnani jõuan, mis oleks piisavalt reaalne, et ma sellega tegeleda viitsiks ja mis annaks loodetavasti mulle ka kindla sissetuleku ning ka võimaluse sealt kuhugi edasi minna. Välismaale õppima minek on minu puhul suhteliselt välistatud, kogemus on hea, aga ma leian, et see võib haridusteed päris tugevasti hakkida, pärast tuleb ju tagasi tulles tagasi harjuda siinse süsteemiga. Ja tagasi tuleks ma kohe kindlasti. Eestist armsamat paika pole minu jaoks.
Hah, peaks maalima hakkama jälle, mitte et ma seda oskaks :)