Ma tõesti ei tea enam. Nii palju on asju, mida tahetakse, et ma teeks, aga mis saab neist asjust, mida mina tahan teha? Kas kogu see sundimine lõpeb siis sellega, et me ei ole iseseisvalt enam millekski võimelised? Hull kopp on ees nendest teadmistest, tahaks puhata ja mängida ka.
Mitte, et ma siinkohal vinguks, ma pean rahul olema, sest on ka teisi koole, eksole, kui mulle ei sobi, siis no oma mure.
Ma mäletan, väiksena ma tahtsin saada suureks, et ei peaks talvel vastikuid pakse riideid selga panema, aga mida ma praegu tahan, ma mõtlen, mitte nii, et oh, tahaks reisida ja lebotada ja niisama-olla, vaid mida ma päriselt tahan ja ootan, kuhu ma niimoodi välja jõuan?
Tahaks, et meie üle ei otsustataks, vaid kõik oleks nii nagu on, mida see ikka muudab kui keegi leiab, et sa oled mingi mõttetu, ega fakt, et sa oled mõttetu sellest ju ei muutu.
If we think that we know it all, we know nothing at all
Mul vist on lack of self-appreciation.
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
No comments:
Post a Comment